RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
11. aprill, 2018

Šaakalikaamera lõpetas

Möödunud aasta sügisel, novembri alguses paigaldasime veebikaamera Metsküla randa, paika, kust umbes viie kilomeetri kaugusel saadi 2013. aastal esmakordne tõestusmaterjal hariliku šaakali (Canis aureus) esinemisest Eestis.

Seekord jätame šaakalid Metskülas isekeskis tegutsema ja meenutame, keda viie kuu jooksul kaamera ees näha sai ja kuulda võis.
Juba kaamera paigaldamise õhtul kaikus rannal kahe šaakali halav ulg. Siinsed šaakalid häälitsevad ka ülelendavate propellerlennukite peale ja peaaegu alati pani loomad ulguma õhtune Kuressaare-Tallinn lennuk.

Paaril korral võis näha kaadris korraga kolme šaakalit, enamikel juhtudel siiski üksikuna või kahekesi. Videojupike kena kasukaga šaakalist on tehtud kadastikus umbes saja meetri kaugusel veebikaamerast.


Šaakalid tulid harva kaamera ette sellest ajast, kui Matsalu laht kinni külmus. Eks nad said ju lahesuuruse uue ala juurde, kus ringi nuuskida ja tõenäosus kaamera ette sattuda sedaviisi vähenes. Siiski jagus küllaga nende jälgi siinsamas kõrval olevatesse kadastikesse ja imestuseks ohtrasti ka nende saakloomade halljäneste jälgi.


Rebaseid võis näha kaamerapildis pea igapäevaselt, vähemalt neli erinevat isendit käisid rannaribal regulaarselt, üks neist kärntõvest tugevalt räsitud. Väide, et šaakal tõrjub oma elupaigast rebase välja ei paistnud Metskülas paika pidavat – ehk meie oludes ongi teisiti. Kährikud on arvatavasti siiski šaakalite poolt nahka pistetud.


Toredaks üllatajaks kaamera ees oli muidugi ilveseema kahe möödunud kevadise pojaga, teisel korral marssis kaugemalt ja sihikindlalt mööda üksik ilves.


Korra poseeris hunt mõne meetri kaugusel peibutuspalakeste kõrval. Ranna veepiiril, enne lahekülmumist, tegutses aeg-ajalt saarmas.

Rahulikult jalutas rannal kaheksaharuliste sarvedega punahirvepull, siin piirkonnas seni veel haruldane loomaliik, kelle olemasolust said kohalikud loodusvaatlejad teada alles šaakalikaamera vahendusel.


Selliseid loomi nägime. Linnud on ka loomad ja sulelisedki pakkusid üllatusi – veel jaanuaris sai kuulda kiivitajaid ja näha rändamas kuldnokaparvi. Ei ole kunagi varem arvanud, et see oleks olnud kuidagi tavapärane, aga nüüd… Haruldaseks jäänud kanakull rõõmustas oma kohaloluga nii päikselisel kui sombusel päeval, noor emaslind arvas, et siin on hea paik talvega hakkama saada. Merikotkad, kühmnokk-luiged, hallhaigur, rongad, harakad, hallvaresed …

Nõnda sai siis lühidalt kokku võetud täpselt viie kuu sündmused kaamera ees Matsalu lahe lõunakaldalt, paljud seigad jäid arusaadavalt nägemata ja paljud neist ka kirja panematta.

Lisaks Hatcam’ile, EENet’ile, Looduskalendrile ja Elisa’le palju tänu Mait Alanurmele ja tema lähedastele ning Andrus Kärvetile, kes aitasid kaasa šaakalikaamera idee teostumisel.

PS: Kaamera suundub Sassi poolsaarele lindude kevadrännet jälgima.

Lisa kommentaar

Email again: