RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
19. oktoober, 2017

Veel pole aeg korve ära peita

Oktoobri vihmastel päevadel jäävad paljud seenekorjajad koju ja korrastavad riiulitel ja keldrites talveks valmistatud maitsvaid hoidiseid: kuivatatud puravike kimpe, purke marineeritud võipuravikega ja pütte soolatud kuuseriisikate ja muude seentega. Praegune seenehooaeg võimaldas varuda nii palju kui purke jätkus.

Asetades riiulile järjekordset purki marineeritud puravikega, tunneb perenaine rõõmu tulevase mitmekesise talvemenüü üle ning meenutab seda päikesepaistelist päeva, mil ta neid seeni korjas. See mälestus tõstab tal kindlasti tuju, mis on praeguse halli ilma tõttu veidi langenud. 

Kuid ma soovitaksin seenelistel end veel mitte lõdvaks lasta. Seenehooaeg pole veel lõppenud – ainult praegusel ajal saab metsas korjata selliseid seeni, mida teistel kuudel ei leidu. Minu arvates on see kõige huvitavam aeg tõelistele seenejahi fännidele. 

Ühe esimese suvise seenena ilmuvad metsa harilikud kukeseened, mis rõõmustavad meid kuni hilise sügiseni, kuigi nüüd on kohtumised nendega juba harvad. Kuid harilikul kukeseenel on sellised sugulased, kellele meeldib ilmuda hiljem kui teised: kollakas kukeseen ja lehter-kukeseen. Nüüd on nende aeg metsas kätte jõudnud. 

Need lõbusad kukeseened täidavad metsa septembris ja oktoobris, kuid esialgu on neid raske märgata: kollaka kukeseene sõbralikud paljuliikmelised perekonnad teavad, kuidas end rohus niiviisi varjata, et te neid kohe ei näeks. Kollakas jalg ja beežikaspruun kübar sobivad kokku kuivanud rohu tooni ja langenud lehtedega, eriti häguse ilmaga. 

Kollakas kukeseen (Cantharellus lutescens)

Kuid pilvitul päeval loovad madala sügispäikese kiired, mis oktoobris tungivad juba läbi puude raagus okste, ebahariliku pildi – enne rohu sisse peidetud metsaelanikud ilmuvad seeneliste ette kogu oma hiilguses.

On teada, et seened suhtuvad kõige soosivamalt neisse, kes nende ees kummardavad. Just kummardamise hetkel avavad nad oma tõelise ilu. 

Kollakas kukeseen (Cantharellus lutescens) päikesekiirtes – (foto 2) 

Kollakas kukeseen – see on söödav seen, kuid selle maitse on kaugel puravike omast ja see pole pearoogadeks väga sobiv. See-eest on see suurepärane seenekastme koostisosa. Need, kes on Soomes käinud, teavad, kuidas soomlased oskavad erinevate kukeseente seda omadust paljudes roogades kasutada. Seenehooajal leiab ka meie kohvikutes ja restoranides õnnestunud roogasid metsaseentega. 

Kollakas kukeseen enne kuivatamist

Mina eelistan kasutada kollakaid kukeseeni kuivatatud kujul, purustades need siis pulbriks koos soola ja pipraga – see lisand annab toidule huvitava maitse ja võimaldab vähendada selles soola kontsentratsiooni, mis on kindlasti kasuks tervisele. Lisaks kuivavad kollakad kukeseened väga kergesti, kaotamata oma kuju ja värvi. 

Kollakas kukeseen pärast kuivatamist

Siin on veel üks meie tavalise kukeseene õde – lehter-kukeseen. See näeb välja üsna silmapaistmatu ja erineb kollakast kukeseenest ainult kübara ja jala värvitooni poolest. Tema jalg on kollasem kui kollakal kukeseenel – viimasel on see üsna oranžikas. Veel kord tuletan teile meelde, et rahvalikud nimed võivad segadust tekitada. Määratlustes vigade vältimiseks kasutavad mükoloogid ladinakeelseid nimetusi. Ja kui keegi soovib lähemalt tutvuda teatud liiki seentega – nende ladinakeelseid nimesid tundmata ei ole see lihtne. 

Lehter-kukeseen (Cantharellus tubaeformis)

Lehter-kukeseent peetakse maitsvaks seeneks ja see on kulinaarekspertide seas väga nõutud, kuid kahjuks leidub seda metsas harvemini kui teisi. 

Lehter-kukeseen (Cantharellus tubaeformis)

Kuid kas me siis ainult seente pärast metsa läheme? Loomulikult mitte: niipea, kui me metsa jõuame, ärkavad meis iidsete jahimeeste geenid ning me oleme valmis mis tahes üllatusteks. Püüdes kukeseeni rohust leida, nende jala värvi eristada, tuleb kummarduda väga madalale. Siis, kui me sisendame usaldust, võivad meie ees ilmuda hämmastavad metsaolendid (tulnukad teistest galaktikatest?) – aga meie arvasime, et nad näevad välja teistsugused. 

Limaseen (Trichia decipiens)

Varem kuulusid limakud seente hulka, kuid pärast täpsemat uurimist määrati need eraldi gruppi. Need „seened“ on plasmoodiumi staadiumis (see aine on sarnane hallitusele, nagu suured amööbid) – võimelised need on võimelised kulendite abil liikuma, roomates tumedamatesse ja niiskematesse kohtadesse.  

Pole taim, loom ega seen – limak (Trichia decipiens) sporulatsiooni staadiumis.

Seda ja muid sarnaseid imesid võib leida peaaegu igas metsas ja üsna sageli, kuid selleks, et neid näha, peate lihtsalt metsa mõistma ja austama, näiteks madalamale kummardama – ja mets vastab samaga :)

Lisa kommentaar

Email again: